6.

Ciao everybody!

On käes blogiaeg, et kustutada pisut teie uudishimu. Paljud teist on juba kursis sellega, et Kati käib tööl. Uskumatu, eks ole?



Vaade rõdult sisehoovi.
Tagapool helendava suure akna taga on SPA.



Käimas teine töönädal live-in nanny´na. Kantseldan päevast päeva nelja tüdrukutirtsu - kaksikud on kuuesed, järgmine neljane ja kõige pisem on kahene. Raskemaks teeb asjaolu see, et pesamunal on pisike puue ja temaga tuleb tegeleda kui imikuga, kuid saame väga hästi hakkama. Live-in nanny töö puhul on mul mitmeid eeliseid - saan igapäevaselt inglise keelt rääkida, majutus ja söök on nende kulul, lisaks on mul võimalus igapäevaselt kasutada ka suur helesinise veega välibassein, soe sisebassein ja mullidega vann, saun ja jõusaal. Korteri aknast laiutab mulle igapäev vastu ka suuuur helesinine Scarboroug´i rand ehk imekaunis haisid täis India ookean. Palk pole küll kõige parem (pisut üle 3000kr nädalas), kuid elu mul ju kui paradiisis, peaaegu. Unustasin ühe veel väga olulise plussi, milleks on see, et need tööpäevad lähevad mul kirja kui "farmipäevad". Teisisõnu mitte-teadjatele, tähendab see seda, et kui ma soovin teise aasta viisat taodelda ei pea ma selleks enam kusagile põllule arbuuse veeretama minema. Tööd peaks jaguma siis kuus nädalat siin Perthi´s ja see järel kuus nädalat Esperance´s, mis pidavat ka väga ilus olema. Esperance´s asub pere farm kuhu minnakse siis kui tüdukutel kool läbi saab. Tuleval nädalavahetusel näen ära ka nende farmi, kuna siis sõidetakse isale külla, kes enamus ajast seal pesitseb. 



Minu magamistuba



Nagu ikka leidub miinuseid igalpool, nii on ka selle tööjuures. Perekond on ise tore, kuid on täis-aussikad. See tähendab seda, et esimestel päevadel oli ikka tegu, et natukenegi nende justust midagi aru saaksin. Aussikad räägivad väga kiiresti ja pehmelt. Nende sõnade vahel ei tunnistata pause, eriti pereema kes jutustab vahet pidamata. Minul jääb ainult üle noogutada tema peamiselt kasutatavale lausele "you know what I mean?!". Teiseks miinuseks on see, et paradiisi nautimiseks ei jagu eriti aega. Pidevad ületunnid, k.a nädalavahetustel mis peaksid vabad olema. Ületunnid on iseenesest head, kuid ma pole veel väga kindel, et mulle need kinni makstakse. Eks tuleval nädalavahetusel selgub kui mul palgapäev on. Igatahes lähevad need tunnid märkmikusse kirja ja esitlen neid talle rõõmuga kui peaks probleeme tekkima.

Ka naabrid on uues elukohas väga toredad. Nad korraldasid mulle laupäeval blind date´i. Tüübil polnudki väga viga- pikk, pisut vanem, põselohkudega ja tätoveeritud hollandlane. Muidugi ka tsiklihuviline, ehitab ise rattaid. Nüüd said ka kõik mu sõbrannad oma uudishimu meeste kohta rahuldatud ;).

Igatahes mu kallid sugulased, sõbrad, sõbrannad ja muidu tuttavad- saadan teile 36 kraadi soojased tervitused sinna! Kui oma palga kätte saan siis ostan endale ka netipulga, kuna nö uues kodus pole interneti. Seni võite mulle alati kirjutada ja hoida mind eluga kursis!

Always yours,

K.



Vaade rõdult rannale

5.

Hi followers!

How are you? I'm fine, thanks! Minuga on siis asjalood endised- ei midagi uut töömaastikul. Käisin laupäeval  töövestlusel ühes uhkes hotellis, food and beverage töökohale, ja vestlus läks hästi. Ainuke asi on see, et mul pole autot, et saaksin hilja lõppevate vahetuste järgselt koju, seega jääb see variant praegu ära. Eelmisel nädalal hakkasin otsima töökohti ka mujale kui Perthi linna, seega homme kappan jälle Aussiejob'i tööjahile. Aussiejob'ist on lootust mul ühele lapsehoidja tööle. Tasu seal küll pole suurem asi, kuid kuna tegemist on farmeri lastega siis läheks need tööpäevad farmipäevadena kirja. Teisisõnu oleks see töö hea seetõttu, et kui millalgil tekib isu jääda teiseks aastaks siia Kängurumaale, siis on need päevad nö lihtsalt tulnud - higistamata 40 kraadises kuumuses pikki päevi tööd tehes, tutvudes madude, ämblikute ja muude uskumate OZ'i maa elukatega. Elukatest rääkides meenus, et nägin ükspäev läbi pargi kodupoole jalutades kõvera kaelaga kilpkonna kogupikkusega u 30 cm :)

Teisipäeval oli meil kinoõhtu, vaatasime Facebook'i. Raidi ja Andrese töökaaslane Isaac korjas meid linnas peale ja sõitsime Subiacosse kinno. Õnneks oli see kino moodi kino kuhu sel korral läksime. Esimene kinoelamus Aussis oli ikka täiesti šokeeriv - kino nö eesruumid meenutasid stiililt Sõpruse Kino Tallinnas, kuid kinosaalid olid küll alla igasugu arvestust. Inimeste pead segasid vaatamist kuna kinopõrandal puudus igasugune kalle, seega kui tahtsid filmi vaadata pidid ridade vahelt luurama ning ekraan ja heliefektid olid olematud. Lisaks sellele istus rida tagapool naisterahvas kes leidis, et filmi ajal on kõige õigem saata sms'e, eriti tore oli see, et ega ta siis telefoni hääletuks ei pannud. Klahvitoon oli samuti peal, mis oli kogu selle smsimise juures kõige häirivam. Isegi kui keegi teda korrale kutsus otsustas ta, et kustutab siis kirjutatud sõnumi ära - piiks, piiks, piiks, piiks - no tere hommikust! Õnneks ei olnud ka tegemist väärtfilmiga (Eat, pray and love).

Kolmapäev oli suhteliselt surnud päev, tatsasime linnas ja nääklesime Raidiga. Meil mõlemal pole praegu rahaliselt kõige paremad ajad ja siis on tekkinud pinged meie idüllilisse "pereellu". Suutsin Raidi niiviisi välja vihastada, et ta lausa käratas, et tal minust kopp ees. Milline rõõm, mul vahest temast ka, kuid pole midagi parata, tuleb kannatada. Nagu kallis Taavi ütles, et me kraakleme nagu õde-venda, ning täpselt nii see ongi. Kruvime üksteise ajusid seni kuni keegi vihastab ja plahvatab, kuid kiirelt unustame ja andestame. Parim selle päeval oli see, et õhtul sain vabanduseks suure piimašokolaadi - nämma! :)

Neljapäeval tegi Marko üllatuse ja tuli taas maalt linna nädalavahetuseks. Neljapäeval ja reedel olidki siis Marko ja tema pruta juures filmiõhtud. Reedel käisime päeval ka Fremantle'i linnaosaga tutvumas ning õhtul läksime vaatama iga-aastast Perthi linna üritust Christmas Lights. Ürituse raames lülitatakse siis linna peatänaval põlema kõiksugu jõulutuled ning ka suur jõulukuusk. Laste rõõmuks toodi ka suur auto järgi veetav jõulumehe saan koos põhjapõtrade ja jõuluvanaga. Peale seda üritust nägime ka meeletult ilusat ja väga pikka ilutulestikku. Selletaolist ei lasta Pärnu linnas aastavahetustelgi!
Üks asi meenus veel - Kati issi helistas Katsile reedel esimest korda siin oldud aja jooksul, siinkohal soovingi oma kallile isale kõige paremat isadepäeva!

Eile, laupäeval, käis Kati backpackeris rummi limpsimas ja hiljem külastas klubi Deen'i. Siinkohal saadan tervitused Rainile, kes homme varahommikul maale läheb ja traktoristiks hakkab. Klubi Deen asub Northbridges ning sinna sissepääs on tasuta. Klubis on mitmeid saale erinevate muusikastiilidega. Ühes saalis oli live bänd kelle ülesandeks oli matkida tuntuid häid r'n'b rütme. Teise saali pääsemiseks tuli seista taas järjekorras - polnud varem sellist asja kohanudki, et klubi siseselt pead jälle tohutult passima, kuid neid kes seda tegid jagus küll ja veel. Klubi juures oli huvitav veel see, et tantsusaalid olid värskes õhus. Aussimaal saab ju seda lubada, sest vihmakartust siin väga pole. Peale jalakeerutamist läksime kebabi ampsama. Kui olime oma pätsikesed kätte saanud ja maha istunud, kohtusime vahva vastas laudkonnaga - viis pede ühe laua taga. Üks pedem kui teine. Ma istusin ja vaatasin neid kui ilmaimesid. Ega nad muidugi siis end ka tagasi ei hoidnud ja pakkusid mulle jututeemat rohkem kui oleksin tahtnud, näiteks kommentaare toidukohta sisenenud meeste tagumikest ja sellest kuidas nendega olla võiks. Siiani ajab muigama see kirju maailm mida näeb kõikjal mujal kui Eestis.


Hetkel mul ei meenu kas olen teile kirjutanud juba sellest, et ka meie majas elavad kaks omasoo iharast meesterahvast? Igatahes mõni päev tagasi veendusin selles, et tegemist ei ole lihtsalt nö majalegendiga. Ärge nüüd siis kohe mõelge midagi siivutut, ma lihtsalt kuulsin kuidas üks neist meesterahvastest rääkis  majakaaslase abikaasale sellest, et ta peab jala tööle minema kuna ta peiksile ei meeldi kui ta paks on ja, et ta on kaalust juurde võtnud. Igatahes, väga veider oli sellist juttu vanema meesterahva suust kuulda. Muidu mulle need kaks pepuvenda täitsa meeldivad - saan mekkida tohutult hästi maitsvaid karri toite ja magustoiduks  glasuuritud sõõrikuid ning krõbedas vahvlis jäätist. Ma ütlen, et nad hellitavad mu ära siin veel.

Majanaabritest siis veel nii palju, et eelmisel reedel käisid Dave'l külas kaks eestlast, kes elasid ennist meie toas. Tegime grilli, mängisime kaarte ning poisid jõid õltsi ja tüdrukud veinitasid. Õhtu oli lihtne ning tore, kuid sellest tuli palju pahandust. Nimelt meie maja reeglites on kirjas üks iseensesest mõistetav kuid väga tobe reegel - no quests. Pühapäeval tulid omanikud meile külla (nad käivad siin pea, et iga päev, mis on niiiii tüütu!) ja märkasid tagaaias pudeleid täis õllekasti. Sellest tuli probleem, et majas juuakse. Koheselt hakati küsitlema, et kes käis, miks käis ja kes jõi jne. Selleks päevaks oli teema lõpetatud, kuid järgmisel päeval kui tagasi tuldi oli probleem suuremaks kasvanud. Kasvamise põhjuseks oli see, et taaskäitlemise prügikast on pudeleid täis ning seda tullakse tühjendama alles kahe nädala pärast. Taas tehti ristküsitlust ning üks meie "tore" indu tüüp otsustas kõik siis "tanki panna". Esmalt tuli ta välja valega, et see Eesti tüdruk magas minu toas, kuid see tal läbi ei läinud. Siis kitus ta ära, et see Eesti tüüp Dave'i toa täis öökis, kuid ka sellest polnud midagi - Dave enda asjad ju. Jama aga tuli sellest, et Dave nad külla kutsus ning karistuseks sai see noor poiss majast välja viskamise, kuna tal oli juba üks hoiatus olemas. Eelmine hoiatus oli selle sama indu ehmatamise eest kui ta töölt koju tuli. Asja juures on kõige häirivam veel see, et see samune indu tüüp kolis ise sel samal päeval välja kui kaebas. Pealegi polnud ta reedel sel ajal koduski, nii, et me ei saanud teda isegi mitte häirida. Vastik kollane elukas! Dave'l pole sel nädalal üldse hästi läinud - teisipäeval sadas linnas vihma ning libeduse ja vale kiiruse valiku tõttu sõitis ta tagant autole sisse ning lohistas oma pool külge asfaldile. Nüüd tatsab karkudel ja laseb end teenindada ning naudib haiguslehel oma kahte viimast nädalat siin majas.

Selleks korraks vist tõmbangi otsad kokku. Tuletan teile kullakesed veel meelde, et kuna te seal kaunil kodumaal läksite üle talveajale, siis on meil nüüd ajavahe tervelt kuus tundi.


Sincerely yours,

Hello Ketty (nickname by Alejandro from our house)

4.

Hei sõbrakesed ja muidumehed!

Raporteerin teile siis vahepeal toimunust. Möödunud reedel (29.10) Kati ja Rait kolisid Kewdale'i rajooni poolakatest omanike majja. Maja ise on suur ja suht prosta, kuid siiski elamisväärne. Meie Raidiga elame esimesel korrusel ja jagame vannituba-wc'd ühe kollase Indoneesia tüübiga. Märgin siinkohal ära ka selle, et vannitoas on maailma väikseim kraanikauss, isegi käsi on raske loputada seal - rääkimata siis näo ja hammaste pesemisest. Ülemisel korrusel elab viis tüüpi - kaks Aussist, üks must Fijilt, üks kollane Malaysiast ja teine kollane Alehandro oli vist Indiast. Kokkuvõtvalt elame me nüüd suht rahvusvahelises meestemajas. Tuba kuhu sisse kolisime on kujunenud selles majas suht eestlastele kuuluvaks - enne meid on siin olnud neli komplekti. Nende hulka kuulub ka Orkuti kommuunis "Eestlased Austraalias" pidevalt sõnavõttev ja kõiketeadja Paul. Tsiteerides tuttavat, et Paul on mees kelle pärast Austraaliasse ei tule Eesti saatkonda. Majanaabrid on iseenesest toredad ja abivalmid. Üks tüüp Dave näiteks lubas aidata mul tööd otsida ning teine aussi härra, Vincent, lubas hakata mul rongijaamas vastas käima, juhul kui peaksin hilja linnast-töölt tulema. Rongijaamas pidavat olema probleeme aborigeenidega - nad olevat suht peksuhimulised.

Dave tegi nalja ka meile ükspäev. Nimelt märkas ta meid teeääres bussikas istumas peatus me juures, et paar sõna vahetada. Kuna ta oli bike'ga siis ütleme nii, et ta tegelikkuses tuli eputama ja mind kadedaks tegema. Seda rõõmu tal aga kauaks ei jätkunud kuna vajus oma rattaga külili nii, et terve maa oli juppe täis - säh talle showing off'i! :)  Sel päeval juhtus üldse nii mõndagi - näiteks me pidime bussiga linna sõitma. Bussini oli mõned minutid, kuid jõudsime õigeks ajaks kohale. Ka bussi peale oleks saanud kui me poleks valel pool teed seisnud. Bussijuht vaatas meid küll kui tõbiseid, et mis me valel pool lehvitame. Õnneks ei olnud linna aja peale minek, seega läksime järgmisele bussile, mis väljus tunni pärast =).

Hetkel kohe ei meenugi mida ma teile rääkimata olen jätnud... eelmisel nädalal käisin Laura, Tõnise ja Anderiga Mandurah'i linnas pildistamas ja kooki-kohvi söömas. Linn on ise suht rahulik, kuid huvitav seetõttu, et teda läbivad mitmed-mitmed kanalid ja majaomanikel on omad kaid. See on siis see mille poolest linn erines muudest Perthi linnaosadest. Tagasi Perthi sõitsime läbi Rockingham'i. Jube kift rannik on neil - ääristatud ilusa pargiga, milles on mitmeid grillimise alasid. Sealt tuli meil ka idee, et läheks sinna grillima mõnel järgneval päeval. Teised käisidki, mina ei saanud kuna kolisime sel päeval. Hea ka, et ei läinud kuna neil palju ei puudunud, et oleksid hai söödaks saanud. Nimelt samal päeval oli seal rannas hai mingit naist puusast ampsanud. Ka mu tuttavad nägid haid vahetult peale seda kui olid veest välja saanud - lucky them!

Selleks korraks ongi kõik, kohtumiseni!
K.

P.S Tervitused ja kallistused Laurale, kes täna kodumaa poole sõitma hakkas :) veeretab siis lumepalli minu eest!

3.

Hola!

Istun hetkel maja tagahoovis ja naudin lõõskava päikese saatel oma hommikukohvi. 10 minutiga olen saanud käed-jalad päikesest sips punetama. Midagi uut ja erakorralist mul rääkida pole, kuid otsustasin teile tutvustada pisut siinset eluolu .

Perthi linn jaguneb kümneteks pisikesteks rajoonideks, Kardinya nimelises piirkonnas asetseb minu nö kodu. Südalinna minemiseks on mul vaja kasutada esmalt bussi ja siis rongi. Pole aega küll võtnud, et kui kiiresti linna jõuab, aga umbkaudu on see pool tundi. Ühistranspordi ühendus on siin suhteliselt hea, kuid harjumatu süsteemiga, nimelt on bussipeatused tähistatud numbritega (kodukandis vähemasti 5-kohalised). Kui soovid mingis bussipeatuses väljuda, siis pead jälgima tänvate nimetusi ja andma kellaga bussijuhile oma väljumise soovist märku, vastasel juhul buss ei peatu. Peatuste äratundmiseks kasutatakse meetodit "after" või "before" teatud tänavat. Lihtsamalt öeldes  tuleb teada tänavaid mis asetsevad enne/pärast bussipeatust.

Nüüd pisut ka linnast endast. Harjumatu oli esmalt siia jõudes vaadata seda, et enamus majad on siin ühekordsed ja külg-külje kõrvale ehitatud. Iseenesest on see loogiline kuna kuumus lihtsalt ajaks inimesed ülemistelt korrustelt allkorrusele. Mõned üksikud kõrghooned on vaid kesklinnas. Üldiselt on kesklinn moderne ja lihtne, st kultuuriväärtusi seal eriti vaadata pole. Südalinn moodustub peamiselt kahest põhitänavast. Ära mainimist väärib aga kindlasti vaade King's Parkist linnale, eriti öösel. Hingemattev!

Päevad algavad siinsetel inimestel väga vara. Tööd otsideski satud aina kuulutustele kus tööpäevad algavad juba kella 6st hommikul või varemgi. See kõik on suvise tapva kuumuse tõttu. Kuna inimesed on siin varased, siis ka elu linnas hakkab välja surema alates kella 17st. Toidupoedki suletakse enamasti 18-21 vahemikus. Üks harjumatu fakt on siin veel - ilmad on siin hetkel kopeeritud Eesti mai kuust, va see, et juba poole seitsmest õhtul läheb väljas pimedaks.

Selleks korraks on siis vist taas kõik. Edaspidi loodan juba selle ümmarguse pläma ära jätta ja kirjutada siia oma seiklustest ja seikadest.

P.S! Ookean on üks igavesti tore asi, kahju, et teil seda seal pole ;)

K.

2.

Heips!

Kell on Eesti aja järgi 14:10, minul siin aga 19:10 õhtul. Väljas on 25'C sooja. Ütleme nii, et siin muutub kõik üha toredamaks. Esmaspäeval (27.09) käisin Raidi ja Rainiga Perthi loomaaias. Nägin seal igasugu veidraid elukaid, kuid nägin ära ka Aussi põliselukad, alustades krokodillidest, mürgiämblikutest ja madudest, ning lõpetades kängurudega. Eile registreerisin end kõikvajalikes kohtades ära ja hakkan vaikselt tööotsinguile. Täna, neljapäeval, käisime Coogee rannas päevitamas. Rand oli ise üsna tagasihoidlik kuid mõnus ikka. Vesi on küll jahe kuid jahutamiseks paras. Nägin ära ka esimesed delfiinid (tervitused Janele!), kahjuks ei saanud neid küll pildile... a ja ükspäev ma põletasin oma käe ära, no ikka korralikud triibud sain. Ma pole ikka ilmselt kokkamiseks loodud :). Ja oma esimese mürgiämbliku, Redback'i, nägin ka oma magamistoa akna taga ära. Ongi vist kõik, peatse kohtumiseni siis!

Kats

1.

Hei, mu karvased ja sulelised siinpool ja sealpool merd! Tänu kellegi "geniaalse" idee ja "olukorrasunni" tõttu alustan siis blogi pidamist. Eks siis näha ole kuis' ja kas see ka õnnestub, ma pole ju suurem asi kirjutaja.

Tulek algas 23. septembril, siis kui Eestis algas sügis. Startisin Riia lennujaamast ning vahepeatused olid Frankfurdis ja Singapuris. Reis kulges suuremate komplikatsioonideta, kui välja arvata see, et Frankfurdi lennujaama check-in'is teavitati mulle, et võtku ma istet ja oodaku. Ootasingi siis 1,5 tundi. Viimaks sain oma piletid, kuid nimele Kati Sone. Arvuti nimelt ei tuvastanud ära piletite ja passi ühtekuuluvust ning tulemuseks oli see, et nad pidid mulle arvutilt piletid välja petma. Kompensiatsiooniks kulutatud aja eest sain eelnevalt istuda äriklassi lounge's  ning lennul sain akna äärse ja ekstra jalaruumi koha. See sobis hästi, kuna ees ootas ju 12 tundi lendu. Ühtlasi sain kätte ka Singapur-Perth pileti, kus oli samuti akna äärne istekoht. Ka see sobis hästi, kuna vahepeatuse aeg oli kõigest 1h25min. Kui kohale jõudsin oli kuupäevaks 25. september, laupäev, ja aastaeg oli kevad.

Laupäeva päeval viidi väikelinna tüdruk Perthi linna vaatama. Näidati kaunist Kings Park'i ning õhtul viidi pittugi. Oli tore päev! Pühapäeval mängisid poisid kossu ja kati käis kõikvõimalikke imelikke taimi ja puid pildistamas. Täna on siin mingi rahvuspüha ja kõigil on vaba päev. Hetkel ootangi mil poisid end kokku võtavad, et saaksin nendega koos randa minna... või siis loomaaeda :).

Aga nii palju siis selleks korraks, eks üritan peagi jälle siia oma tegemistest kirjutada! Olgem siis ägedad seal jahedas Eesti sügises ;)!