11.

Austraalia... ausalt öeldes ütlen teile, et mul on tüdimus/siiber/kopp ees... ja nii vahest, tihti! Samas ega koju ka ei taha veel, külm ju. Siiski tahaks ju talvisel ajal ka koju - veider oleks taas veeta oma jõulud lumeta ning lumelauata. Mulle meeldib mu laud, kohe väga.

Hetkel viibin jälle maal. Olen Western Austraalia ühes lõunapoolseimas otsas, Bremer Bay's. Siin on sama tuuline ja külm kui oli umbes täpselt aasta aega tahasi Esperance's olles. Elan suures kolme magamistoaga majas ja jagan seda oma partneriga. Ainsad probleemid on siin, et tööd pole mulle väga palju, läheduses pole inimesi, kuid siiski on siin olemas munevad kärbsed. Kärbsed on KOHUTAVAD! Nad munevad köögis kasutatavatele pindadele, akna liistude vahele ja isegi keedukannu kui selle välja unustad. See on nii õudne, et ajas mind lausa nutma. Siiani ajab kui tagantjärgi mõtlen. Oi-oi kui kole see ikka on.

Hetkel töötan Bremer Bay's mitmel kohal. Esmalt töötasin karavanpargis - tegin tube ja koristasin. Nüüdseks on see vist möödanik ning töötan roadhouse's ja remondin seda maja kus elame. Töötunde väga palju pole, seetõttu on mul ka mõtted naasta Perthi. Ja mitte ainult seepärast.

Viimase poole ja enama aasta jooksul olen toonud end nii mõneski asjas nn ohvriks. Peamiseks süüdlaseks on muidugi tööd mis olen pidanud tegema. Samas ega jonnida pole viisakas kuna siia tulles olin selle kõigega arvestanud. Lihtsalt vahest ei saa ma enam aru, milleks oli mul oli vaja õigust õppida ja vaeva näha kui selle mööda külge maha lasen joosta?! Teisalt, kõik lähedased teavad, et mulle meeldib päike ja väljakutsed. Viimaseid olen siin saanud rohkem kui aastate jooksul kodumaal olles, päikest vastupidi aga vähem.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et ma ei jõua ära oodata mil siin taas soojaks läheb ja ma saan päikest võtta. Hetkel olen säästnud nii palju, et saan nii mõnegi aja elada muretult. Loodan linna naastes leida töö mida mulle natukenegi meeldiks teha. Mul on lihtsalt papud ja kindad kulunud teiste järgi nühkimiset. Sellest kõigest olenemata ütlen ma kõigile - tulge Austraaliasse, siin on tore! :)

Kallistan teid kõiki ja igtasen lähedasemaid!

Ahjaa, kui kedagi huvitab siis muidu eraeluga on ka kõik OK. Olen tüdimusest hoolimata õnnelik :).

Add caption

10.

Tere huvilised!

Võtsin end siis nüüd kümnendat korda kokku, et teile kirjutada. Kuna endiselt kirjutamisoskus puudub, siis on see blogi pidamine ikka üsna tüütu. Erilist, säravat ning tähelepanu vajavaid uudiseid mul küll teile pole, kuid üht-teist teadmiseks kindlasti.

Viimaste andmete järgi teate, et tulin maale oliividesse. Olen siiani oliividega seotud kuid teises farmis. Sumich õlitootjatega lõpetasin suhte juba ammu. Ei mäletagi täpselt mil see oli, kaks kuud tagasi, vist. Igatahes see oli siis kui autoga avarii tegin. Sel päeval oli siinses Fini farmis esimene tööpäev kus viibin tänaseni. Kui kaua veel on teadmata. Oleneb asjaoludest. Elamine on siin hea, euro. Maja on põhimõtteliselt meile kahele, mulle ja paarilisele. Ennist käis koristajagi siin, kuid nüüd kui enam päkkereid pole tuleb hakata ise koristama. Meil on oma garderoobiga suur magamistuba, suur vannituba ja ruumikas elu-söögituba koos köögiga. Pluss pesuruum masina ja kuivatiga. Lisaks veel aed ja oma parkla. Ükskord teen teile pildidki. Lisaks kõigele on muidugi ka tasuta internet. Muud siin tasuta ei anta, isegi õli mitte, seda käime varastamas ;).

Fini Olive grove'is oldud ajal olen jõudnud väga palju erinevaid tööülesandeid täita. Olen olnud harvesteri peal kui "korjaja", olnud tootmistehases õli protsessimise juures ja ka seda pudelisse pannud. Õli pudelisse panemise pärast olengi senini farmis kuna väga teisi inimesi pole kes aparaate ja süsteeme teaks. Peale hooaja lõppu olen olen teinud ka muid tohututüütuid ja vastikuid tööülesanded milleks on näiteks tootmistehase ja masinate puhastamine/pesemine. Kõik aparaadid tuli lüüa läikima kui uued. Mainin ära, et tegemist on enamjaolt hõbemetalsete SUUURTE asjadega. Viimaste tegevuste pärast olid mu kannatuste piirid viimsel limiidil ja otsustasin, et vajan puhkust.

Puhkuse sihtpunktiks sai sel korral Bali. BAAAALIII! Kuna vahetult sain ka veerandsada, siis otsustasingi võtta partneril käest kinni ja lennata koos Balile. Sinna tohutu rokasele ja tüütute inimestega imelisele saarele. Viibisime seal 7 päeva ja sellest piisas. Seda arvasin seal olles kuid tagasijõudes oleksin tagasi tahtnud minna. Bali on tore ja väga teistsugune kultuur, mis mulle just meeldib. Haises ka muidugi. Läheksin sinna taaskord tagasi kuid siis juba omal käel - st, et viibiksin turistide piirkonnast väljaspool ja transpordiks kasutaksin sel korral rollerit. Muidugi on ka tore kui sa saad 30AUD'iga sõita terve päeva autojuhiga kes sind on nõus ootama kõikjal ja on samas sulle giidiks. Muidugi nende pudi-pudi keelte inimstega on see, et nad on giidiks sulle seal kus nad ise komisjoni saavad. Teisisõnu toimib seal "Sina osta ja mina teenin"-süsteem. Kaupmehed on nad seal suured, sama suurelt on nad ka petumehed. Pead oma raha alati üle lugema ning olema ka oma ostutega hoolas. Kauple kuis saad kui midagi osta tahad.


Minu suurim emotsioon sel imelilselt rohkasel saarel oli Monkey Forest kust elus esimest korda elus katsusin vabalt elavate ahvide pisikesi käpakesi. No see oli pisut hirmus ja aga samas oli kahju, et kotti kaasas polnud. Koju oleksin toonud küll teise. Mudigu on Balil Austraaliaga võrreldes ikka teine loodus - ROHELINE ja troopiline. Ma muidugi Põhja-Austraaliasse veel jõudnud ei ole, seega see võrdusse ei kuulu. Teine asi mida ma varem elus näinud ei olnud oli vulkaan. Erilisi emotsioone see küll ei tekitanud, kuid teadmine, et lõunatad vulkaani lähistel oli küll pisut meelierutav.

Balil käisin ka esimest korda elus väli veemaailmas e Aqualand'is. Seal oli üks atraktsioon mille peale ei ole ma enam nõus minema,võibolla alles siis kui olen unustanud hirmu mida tundsin. Nimi sel torul oli juba hirmutav, Qlimax, ja seda ta ka oli. Selle läbimiseks tuli ronida trepist nii kõrgele, et ülesse jõudes oli õhk kopsudest otsas. Peale natukest aega rivis seismist tuli astuda kabiini mille uks lukustati. Seejärel kuulsid ingliskeelset loendust "Three, two, one!" ja su jalgeall avanes luuk ning sa lihtsalt kukkusid sirgjooneliselt alla millele järgnes niiöelda "surmasõlme" läbiminie ja siis väljumine torust kus sind jälgis kümneid inimesi suurte hirmunud silmadega. Pole veel enne atraktsioonide läbimise järgselt tundnud närvikõdist värisevaid käsi-jalgu ning andnud lubadust, et "Mitte kunagi enam!".

Nüüd kui olen Balilt tagasi juba nädalakese ja töödanud neli päeva tuleb taas otsustada, et mis saab edasi. Käisin reedel ka linnas kaemas olemas olevaid variante kuid hetkel midagi sobivat veel ei olnud. Minul järgneval nädala ilmselt väga palju tööd ei ole, seega tuleb teha taaskordne otsust. Praegu on valikus kaks varianti. Kuna siin, Austraalias, olemisel tuleb leida ka mingi eesmärk kui selline, siis üheks variandiks on see, et lähen tagasi mõneks ajaks linna ja õpin natuke midagi. Kuna minu viisa seab limiidiks 17 nädalalt õppust, siis tähendab see kiirkursuse läbimist. On mõningad mõtted kuid õppimine tähendab vähe tööd ja suurt rahakulu. Teiseks variandiks on see, et  lähen taas kusagile farmi tööle ja olen orjaks.  Ühesõnaga on otsustamise aeg ja eks siis nii mõne aja möödudes lähetan teile jälle paar sõna toimunu kohta.

Seniks aga kallistan kallistatavaid ja musitan musitatavaid. Saadan õnne õnnitletavatele ning õnnetutele. Loodan parimat ning hoidkem kontakti!




Alati teie,
Kati/Keiti/Keit/Kats/Tsiibi-Kati ja muud nimed ;)

PS! Kuna ma siin vahepeal sain 25 ja kingitusi nagu väga ei saanud ning Sugar vajab õde/venda, siis üks pisike ahv on oodatud. Ahvi all ma ei pea silmas teie  meest või sõpra vaid väikest olevust :)

9.

Nüüdseks on möödunud enam kui pool aastat sellest kui kodumaalt lahkusin... vaikselt on hakanud igatsus tekkima oma tavapärase elu järele. Tahaks oma vannituba, oma kööki, oma voodit ja omi inimesi... tahaks helistada ja jutustada lihtsalt tunde omadest asjadest. Tahan seda kõike aga mitte veel nii palku, et koju tagasi hakkaksin minema. Siin ju on ka omamoodi tore, eriti nüüd kui sain 13 ööd järjest tööd teha ja igapäevaselt 12 tundi. Sellest aga pisut hiljem, räägin ennist vahepeal toimunust lühidalt, et saaksite aimu mu tegemistest.

Kes eelnevat postitust on lugenud teab, et alustasin tööd Au Pairina ühele 9. aastasele poisikluttile. Selle poisiga oli ikka tükk tegemist, et teda ohjes hoida. Kõik meil valatult ei jooksnud, kuid sain hakkama siiski. Samal ajal kui seda kraaget kantseldasin igapäevaselt käisin ka tööl Fish & Chips Deli's kus olin siin nö all rounder, st tegin kõike- kassapidaja, ettekandja, barista, võileivameister. Lisaks viilutasin sinki ja müüsin pallijäätist ning valmistoitu. Seal töötasin u neli kuni viis vahetust nädalas. Tavapärased  töönadald olid nii, et nädala sees läksin 9st hommikul delisse tööle kus olin 14ni ja peale seda sõitsin kella 15ks poisile kooli järgi ning tegelesin temaga u kella 19-20ni. Nädalavahetustel olin tavaliselt tööl kella 14st kuni 21ni.

Nüüdseks on viimased kaks töökohta minevik koos linnaelu ja meluga. Pakkisin oma asjad kaks nädalat tagasi esmaspäeval ja tulin ära kusagile mille nime isegi ei tea. Töötan oliivifarmis kombaini peal. Minu ülesandeks on raputada oliivipuid ja veenduda, et oliivid kombainist traktori treilerisse saaksid. Ühel ilusalt varahommikul kui päike tõuseb üritan teha ka kombainist pilti, siis saate aru millest räägin ja kuidas asi toimib. Kirjeldan lühidalt seda monstrumit siis järgnevalt - hästi suur ja valge ning kannab nime Kolossus. Sõidame kombainiga nii, et puud läbivad kombaini keskelt. Minu mõlema käe all on kaks pisikest unna mida edasi tagasi liigutades liigutan kombaini keskel olevat kahte suurt rulli millel on valged väljaulatuvad pikad pulgakesed mis ringikujuliselt vähehaaval edasi liiguvad ja puult oliive maha raputavad. Oliivid kukuvad puudelt lintidele mis kannavad oliivid korviksestesse ja siis taaskord lindile kus nende tee lõppeb läbi toru väljudes traktori kastis. Öösiti seda protsessi tundide viisi järjest vaadates on see igatahes parim unetekitaja. Üsna uduseks võtab pildi nii mõnelgil korral tööpäeva jooksul. Õnneks istun kombainijuhiga ühes kabiinis (seljakuti) ning jutustamine on see mis ärkvel hoiab.

Nagu ülal sai ka mainitud siis raputan oliive iga öö ja 12 tundi järjest. Eile oli meil kahe nädala jooksul esimene vaba päev, järgmised vabad päevad saame munakoksimis pühal mil naasen siis loodetavasti kolmeks päevaks tagasi tsivilisatsiooni Perthi linna. Väga kaugel tsivilisatsioonist see farm siiski ei ole, esimesse linnaossa (Joondalup) sõitmiseks tuleb läbida umbkaudu 80 kilomeetrit millegagi. Muidugi siin farmis olles suutsin lasta end kellelgi närida nii, et kintsud ja kael on täiesti täpilised. Sügelevad kuramused ja ära ka ei lähe. Apteekergi ei teadnud kes või mis mulle kurja tegi, kuid andis mulle kreemi ja allergia rohtu, ehk loodetavasti ma siis selle pärast siit ilmast ära ei lähe ;)

Mis siis veel... auto ostsin vahepeal - jäin Fordile truuks ning ostsin vana kolaka mis ilmselt Euroopas kannaks nime Sierra. Viimased kuud on möödunud suhteliselt igavalt, pole käinud pole teinud. Kord käisin Mandurah's krabisid püüdmas, teine kord käisin heategevusüritusel kus iiri poiss oma õlgadeni ulatuvad juuksed leukeemiahaigete toetuseks maha ajas. Muidugi autot sain ka juba remontida korra. Ühel ilusal soojal päeval otsustas juhi poolne küljeaken lihtsalt, et ta ei taha enam kinni minna. Sain taas kolmsada taala otstarbekalt ära kulutada. Ükskord sain pildile ka, vist. Pole postkastist küll veel midagi leidnud, kuid peale automaatset kiiruskaamera sähvatust tuleb ilmselt kannatlikumalt oodata. Nii palju siis veel, et ma ei reisi enam üksinda. Kaaslaseks on üks eesti poiss kellega tutvusin siis eelmises farmis töötades. Hetkel oleme viimased kolm nädalat elanud-töödanud 24/7 koos, seega eks näha ole kui kaua me koos reisime kui sellise tempoga jätkame. Hetkel on minuga siis kõik hästi ja olen üsna õnnelik, kui välja arvata siis see pisikene koduigatsus pisik mis mu hinge viimasel ajal pugenud on.

Soovin siis tagant järgi ka kõikidele "Palju õnne!" erinevate asjade puhul mis ma mööda lasknud olen. Õnnitlen siis kõiki iganemise puhul, isadeks ja emadeks saamiste puhul ja kõikidel muudel puhkudel samuti! Endiselt üritan siis end kokku võtta ja teile rohkem siia midagi kirjutada. Järgneval kahel kuul ma ilmselt oma harjumusi ei muuda kuna see on see periood mil peaksin veel oliivides töötama- siis lihtsalt pole mul midagi kirjutada peale selle, et käisin taas tööl ja tulin koju pesema-magama.

Muidugi tänan ka kõiki selle eest kes mind aeg-ajalt meeles peavad ja ikka huvi tunnevad mu käekäigu järele. Kui ma nii laisk lohakas ei oleks, siis vastaksin teile igakord kui kirjutate, kuid netis käin jätkuvalt enamus ajast töö ajal ja telefoniga. Lihtsalt niiiii tüütu on kirjutada telefoniga kui nii palju on kirjutada :) ise teate ju ütlust - loll kes vabandust ei leia - vabandus oli see praegu :) Kallistused kõikidele!


P.S Meil hakkab külmaks minema ja ma pole üldse päevitunud.

KT

8.

Hola sweeties!

Lähedasemad teist on kursis sellega, et mul pidevalt õnnestub tahtmatult oma elu põnevaks elada. Samas on see hea, pidev põnevus hoiab meeled erksana ja hiljem on mida meenutada. Räägingi nüüd teile siis taaskordse loo.

Pisut rohkem kui nädal tagasi lõppes mul töösuhe endise tööandjaga, ning mitte just eriti hästi. Kõik oli senini korras kuni nendeni jõudis reaalsus, et ma tahan raha saada ka ületundide eest - mida oli mul 11 nädala jooksul 240. Lisan, et 11 töönädala juures oli mul ka 11 vaba päeva, millest viimased 7 olid ka viimasel neljal nädalal. Kalkuleerides tähendab kokkuvõtvalt see seda, et töötasin koos ületundidega 11 nädala jooksul iga päev ja 9 tundi. Viimaks sain siiski peremehega kokkuleppele, et saan mingi raha, kuigi praeguseks pole seda veel juhtunud. Pereemaga läksime totaalselt raksu nii, et olin lausa valmis selleks, et ta tuleb mulle kallale. Tema sõnul nad tõstsidki mu palka, et töötaksingi seitsmel päeval nädalas ja, et ma sain niigi vabu päevi nende heast tahtest. What a d***head she is?! Ma peaksin selleks ikka väga rumal olema, et sellise raha eest niiviisi töötaksin. Lastest muidugi on kahju ja tunnen neist puudust. Kurvaks teeb mind siinjuures see, et ilmselt ei näe ega kuule tüdrukutest selle konflikti tõttu enam midagi.

Igatahes, alates 07. veebruarist olen tagasi Perthis. Esimesed neli ööd viibisin koos toreda Avega ookeani ääres päkkeris (ehk naridega motell kus enamjaolt reisijad ööbivad). Reedel lendas Ave Taisse ja jättis oma abikaasa minu hoolde. Ave abikaasa on muideks seemnetest ja seetõttu võinuks ta Tailändi piiril probleemidesse sattuda. Minagi kolisin reedel päkkerist välja kuna sain uue elamiskoha. Viibin nüüd selle naisterahava kodus kellelt ma eelmise lapsehoidja töö sain. Aitan teda pisut lapsega - viin ja toon koolist ning aitan pisut majas korda hoida. Selle abi eest on mulle elamine ning toit tasuta, mis sobib praegu kohe eriti hästi. Lisaks otsin ka päris tööd millega teenida, nt baari või kohviku tööd. Seega - fingers crossed!

Täna käisin nö uue perenaisega tema sõbranna suurejooneliselt peetud 40 juubelil. Sünnipäeva laps saabus helikopteriga ning tal oli kõige vägevam tort mida olen elades näinud, pulmatordid ei lähe arvesse :). Külalised said kolme tunni jooksul käija helikopteriga tiire tegemas, kahjuks mul ei õnnestunud kuna külalisi oli paaaalju. Lisaks kopterile oli seal rodeopull, kaks erinevat bändi, jäätiseauto, karkudel kõndivad geishad ja palju alkoholi. Ühesõnaga palju õnne talle ning Kati ootab oma 25 juubeliks sama suurejoonelist pidu ;)


Adiós my loves,

KT

7.

Sõbrad, olen kaks kuud ja peale pattu teinud - vabandan, et pole teiega viimasel ajal enam kontaktis olnud! Eluolud on olnud lihtsalt liiga tihedalt sisustatud ja ega ka internetiga pole ma väga enam sina peal. Kuid ise teate ju, et loll on see kes vabandust ei leia ;). Ühesõnaga - kiireülevaadevahepealtoimunustsiisjärgnevalt...

Tööoludsest nii palju, et praeguseks olen lapsehoidja tööd teinud u 2,5 kuud. Ausalt öeldes olen sellest perekonnast jube tüdinenud kuna olen nö vahelüli nende abieluprobleemides. Üks kurdab ühelt ja teine teiselt poolt. Minu seisukoht neile on see, et kraagelgu palju jaksavad, peaasi, et lapsed ei kuule. See mida nad otsustavad oma abieluga peale hakata pole minu probleem, kuigi ega ma ei saa öelda, et mind ei huvita mis neist edasi saab kui siit jalga lasen.

See perekond kellele ma töötan on ikka üks väga veider kooslus- pudrukeeles kõnelev ja kõike ära lõhkuv isa, mänguri probleemidega rongaema. Meenus mulle väike fakt, et mõned nädalad peale alustamist pakuti mulle ka palga kõrgendust, tingimusel, et pean lastele mänguema olema. See teisisõnu tähendas seda, et pereema ei pea enam ise midagi tegema. Algse palga eest poleks ma praeguseni kindlasti seda tööd teinud ja seda lihtsal põhjusel- pere on põrsaid täis. Ausalt öeldes olen ma tohutult tüdinenud nende järgi koristamisest! Isegi autosse istudes haarasin kapist kaasa kaks padjapüüri ja panin need esiistmetele, sest vastasel juhul poleks ma enam puhtana sest autost väljunud. Pealegi super näide kasimatusest on see, kui pereema magamistuba Perthis oli koristamata kolm nädalat. Asi polnud selles, et ta lihtsalt koristamata oli, vaid probleem oli hoopis hullem. Magamistoas leidus kõikjal vedlemas titejunnidega mähkmeid, rokane aluspesu, saapad, toidujäänuseid jne. Ausalt öeldes lausa pidin selle oma fotolindile jäädvustama, seega kui kellelgi on suurem huvi pile näha siis jagan meelsasti seda silmailu teiega.

Muidugi osad teist isegi ei ole kursis sellega, et ma enne jõule tulin Perthist ära. Tüdrukutel algas koolivaheaeg ning me naasesime nende farmi, mis asub Grass Patchis (u 80 km Esperance'st). Sellest ajast saadik olen tolgendanud Esperance ja Grass Patchi vahet. Esperance's on neil nö linnamaja, seega oleme pool ajast seal, kuna ema ju maal olles raha kulutada ei saa. Mulle muidugi sobib see kui linnas oleme, mitte, et seal midagi teha oleks, aga vähemalt on mul vähem koristada kuna see maja on kordades väiksem sellest mis maal on.

Jõuludest ja aastavahetusest siis nii palju, et nö Eesti jõulud veedsin koos eestlaste - Ave, Kareli ja Mardiga. Aastavahetuseks ühines meiega ka inglise poiss Ryan. Mõlemal korral käisime Esperances diskol. Need neli inimest olid tol ajahetkel samas farmis tööl kui ma sinna läksin. Aussi jõuludel (päev hiljem) käisime avastasime pisut Cape le Grand National Park'i. Õhtul mängisime farmeri suguvõsaga nende peres aastakümneid traditsiooniks olevat kommiloopimise mängu, mis oli omamoodi tore.

Üks asi selle töö juures on olnud tore, see, et olen nendega reisida saanud. Nimelt sõitsime kaks nädalat tagasi nädalaks South West'i (WA) puhkama. Külastasin ära kohad nagu Busselton, Dunsborough, Yallingup, Margaret River, Denmark, Albany ja muud väiksemad kohad mis teele jäid. Kaks imetoredat päeva sellest nädalast veedsin ka Perthis. Nendel päevadel käisin Fremantle's ja Lanceline's. Päris mitmed nö turismikohad said selle nädalaga ära nähtud - Tree Top Walk, Ngilgi Cave, Busselton Jetty, Pinnacles jpm. Puhkusel olles ööbisin ka esimest korda backpacker'is. Siinkohal vajab ära märkimist see, et esimesel ööl päkkeris ööbisin juhuslikult samas toas saksa tüdruku Nadia'ga, kes oli lapsehoidja samale perele enne mind. Kas pole mitte väike maailm?

Nii palju siis minu tegemistest. Siin olles olen kohanud toredaid inimesi, kellest üks on kohe eriti tore. Kallistused talle Eestisse ;)!  Mis must edasi saab siis kui töö ära lõpetan? Kui aus olla, siis ei tea seda isegi. Ma ei tea sedagi, et kuhu ma edasi liigun või millal töö lõppeb. Farmer pakkus mulle võimalust siia kauemaks jääda kuid mu närv ei pea ilmselt vastu. Üritan oma kolm kuud täis saada ja lasen esimesel võimalusel jalga. Võimalik on ka see, et mu töö saab läbi juba järgmisel nädalal mil lastel algab kool. Kuna perekonnas neil on suured probleemid sellega, et kes saab lapsed ja kuhu keegi kolida tahab ja millises koolis nad ikkagi käima peavad, siis seetõttu ei tea ka mina midagi. Kohver on mul igatahes igaks elujuhtumiks pakitud, kuna siin majas suudetakse päeva jooksul kolm korda uute ideede peale tulla. Kord pean nendega sõitma Gold Coasti, siis Melbourne'i ja lõpuks antakse paar vaba päeva, et saaksin Perthi sõita. Seega võtan asja vabalt ja üritan enda jaoks selgeks teha kuhu ma edasi tahan liikuda. Kõige tõenäolisem on see, et lähen lõpetades Perthi tagasi ja puhkan seal nädalakese ning peale seda võtan oma kaks asja ja liigun teadmata suunas.

Sõbrakesed, loodan vaid üht asja veel, et kui ma selle nännitamise siin ära lõpetan, siis ehk olen võimeline rohkem oma aega teile pühendama :) Kallistan teid kõiki! Muidugi palju õnne kõigile kes vahepeal on otsustanud iganeda :D