Võtsin end siis nüüd kümnendat korda kokku, et teile kirjutada. Kuna endiselt kirjutamisoskus puudub, siis on see blogi pidamine ikka üsna tüütu. Erilist, säravat ning tähelepanu vajavaid uudiseid mul küll teile pole, kuid üht-teist teadmiseks kindlasti.
Viimaste andmete järgi teate, et tulin maale oliividesse. Olen siiani oliividega seotud kuid teises farmis. Sumich õlitootjatega lõpetasin suhte juba ammu. Ei mäletagi täpselt mil see oli, kaks kuud tagasi, vist. Igatahes see oli siis kui autoga avarii tegin. Sel päeval oli siinses Fini farmis esimene tööpäev kus viibin tänaseni. Kui kaua veel on teadmata. Oleneb asjaoludest. Elamine on siin hea, euro. Maja on põhimõtteliselt meile kahele, mulle ja paarilisele. Ennist käis koristajagi siin, kuid nüüd kui enam päkkereid pole tuleb hakata ise koristama. Meil on oma garderoobiga suur magamistuba, suur vannituba ja ruumikas elu-söögituba koos köögiga. Pluss pesuruum masina ja kuivatiga. Lisaks veel aed ja oma parkla. Ükskord teen teile pildidki. Lisaks kõigele on muidugi ka tasuta internet. Muud siin tasuta ei anta, isegi õli mitte, seda käime varastamas ;).
Fini Olive grove'is oldud ajal olen jõudnud väga palju erinevaid tööülesandeid täita. Olen olnud harvesteri peal kui "korjaja", olnud tootmistehases õli protsessimise juures ja ka seda pudelisse pannud. Õli pudelisse panemise pärast olengi senini farmis kuna väga teisi inimesi pole kes aparaate ja süsteeme teaks. Peale hooaja lõppu olen olen teinud ka muid tohututüütuid ja vastikuid tööülesanded milleks on näiteks tootmistehase ja masinate puhastamine/pesemine. Kõik aparaadid tuli lüüa läikima kui uued. Mainin ära, et tegemist on enamjaolt hõbemetalsete SUUURTE asjadega. Viimaste tegevuste pärast olid mu kannatuste piirid viimsel limiidil ja otsustasin, et vajan puhkust.
Puhkuse sihtpunktiks sai sel korral Bali. BAAAALIII! Kuna vahetult sain ka veerandsada, siis otsustasingi võtta partneril käest kinni ja lennata koos Balile. Sinna tohutu rokasele ja tüütute inimestega imelisele saarele. Viibisime seal 7 päeva ja sellest piisas. Seda arvasin seal olles kuid tagasijõudes oleksin tagasi tahtnud minna. Bali on tore ja väga teistsugune kultuur, mis mulle just meeldib. Haises ka muidugi. Läheksin sinna taaskord tagasi kuid siis juba omal käel - st, et viibiksin turistide piirkonnast väljaspool ja transpordiks kasutaksin sel korral rollerit. Muidugi on ka tore kui sa saad 30AUD'iga sõita terve päeva autojuhiga kes sind on nõus ootama kõikjal ja on samas sulle giidiks. Muidugi nende pudi-pudi keelte inimstega on see, et nad on giidiks sulle seal kus nad ise komisjoni saavad. Teisisõnu toimib seal "Sina osta ja mina teenin"-süsteem. Kaupmehed on nad seal suured, sama suurelt on nad ka petumehed. Pead oma raha alati üle lugema ning olema ka oma ostutega hoolas. Kauple kuis saad kui midagi osta tahad.
Minu suurim emotsioon sel imelilselt rohkasel saarel oli Monkey Forest kust elus esimest korda elus katsusin vabalt elavate ahvide pisikesi käpakesi. No see oli pisut hirmus ja aga samas oli kahju, et kotti kaasas polnud. Koju oleksin toonud küll teise. Mudigu on Balil Austraaliaga võrreldes ikka teine loodus - ROHELINE ja troopiline. Ma muidugi Põhja-Austraaliasse veel jõudnud ei ole, seega see võrdusse ei kuulu. Teine asi mida ma varem elus näinud ei olnud oli vulkaan. Erilisi emotsioone see küll ei tekitanud, kuid teadmine, et lõunatad vulkaani lähistel oli küll pisut meelierutav. 
Balil käisin ka esimest korda elus väli veemaailmas e Aqualand'is. Seal oli üks atraktsioon mille peale ei ole ma enam nõus minema,võibolla alles siis kui olen unustanud hirmu mida tundsin. Nimi sel torul oli juba hirmutav, Qlimax, ja seda ta ka oli. Selle läbimiseks tuli ronida trepist nii kõrgele, et ülesse jõudes oli õhk kopsudest otsas. Peale natukest aega rivis seismist tuli astuda kabiini mille uks lukustati. Seejärel kuulsid ingliskeelset loendust "Three, two, one!" ja su jalgeall avanes luuk ning sa lihtsalt kukkusid sirgjooneliselt alla millele järgnes niiöelda "surmasõlme" läbiminie ja siis väljumine torust kus sind jälgis kümneid inimesi suurte hirmunud silmadega. Pole veel enne atraktsioonide läbimise järgselt tundnud närvikõdist värisevaid käsi-jalgu ning andnud lubadust, et "Mitte kunagi enam!". Nüüd kui olen Balilt tagasi juba nädalakese ja töödanud neli päeva tuleb taas otsustada, et mis saab edasi. Käisin reedel ka linnas kaemas olemas olevaid variante kuid hetkel midagi sobivat veel ei olnud. Minul järgneval nädala ilmselt väga palju tööd ei ole, seega tuleb teha taaskordne otsust. Praegu on valikus kaks varianti. Kuna siin, Austraalias, olemisel tuleb leida ka mingi eesmärk kui selline, siis üheks variandiks on see, et lähen tagasi mõneks ajaks linna ja õpin natuke midagi. Kuna minu viisa seab limiidiks 17 nädalalt õppust, siis tähendab see kiirkursuse läbimist. On mõningad mõtted kuid õppimine tähendab vähe tööd ja suurt rahakulu. Teiseks variandiks on see, et lähen taas kusagile farmi tööle ja olen orjaks. Ühesõnaga on otsustamise aeg ja eks siis nii mõne aja möödudes lähetan teile jälle paar sõna toimunu kohta.
Seniks aga kallistan kallistatavaid ja musitan musitatavaid. Saadan õnne õnnitletavatele ning õnnetutele. Loodan parimat ning hoidkem kontakti!
Alati teie,
Kati/Keiti/Keit/Kats/Tsiibi-Kati ja muud nimed ;)
PS! Kuna ma siin vahepeal sain 25 ja kingitusi nagu väga ei saanud ning Sugar vajab õde/venda, siis üks pisike ahv on oodatud. Ahvi all ma ei pea silmas teie meest või sõpra vaid väikest olevust :)
