Istun hetkel maja tagahoovis ja naudin lõõskava päikese saatel oma hommikukohvi. 10 minutiga olen saanud käed-jalad päikesest sips punetama. Midagi uut ja erakorralist mul rääkida pole, kuid otsustasin teile tutvustada pisut siinset eluolu .
Perthi linn jaguneb kümneteks pisikesteks rajoonideks, Kardinya nimelises piirkonnas asetseb minu nö kodu. Südalinna minemiseks on mul vaja kasutada esmalt bussi ja siis rongi. Pole aega küll võtnud, et kui kiiresti linna jõuab, aga umbkaudu on see pool tundi. Ühistranspordi ühendus on siin suhteliselt hea, kuid harjumatu süsteemiga, nimelt on bussipeatused tähistatud numbritega (kodukandis vähemasti 5-kohalised). Kui soovid mingis bussipeatuses väljuda, siis pead jälgima tänvate nimetusi ja andma kellaga bussijuhile oma väljumise soovist märku, vastasel juhul buss ei peatu. Peatuste äratundmiseks kasutatakse meetodit "after" või "before" teatud tänavat. Lihtsamalt öeldes tuleb teada tänavaid mis asetsevad enne/pärast bussipeatust.
Päevad algavad siinsetel inimestel väga vara. Tööd otsideski satud aina kuulutustele kus tööpäevad algavad juba kella 6st hommikul või varemgi. See kõik on suvise tapva kuumuse tõttu. Kuna inimesed on siin varased, siis ka elu linnas hakkab välja surema alates kella 17st. Toidupoedki suletakse enamasti 18-21 vahemikus. Üks harjumatu fakt on siin veel - ilmad on siin hetkel kopeeritud Eesti mai kuust, va see, et juba poole seitsmest õhtul läheb väljas pimedaks.
Selleks korraks on siis vist taas kõik. Edaspidi loodan juba selle ümmarguse pläma ära jätta ja kirjutada siia oma seiklustest ja seikadest.
P.S! Ookean on üks igavesti tore asi, kahju, et teil seda seal pole ;)
K.