9.

Nüüdseks on möödunud enam kui pool aastat sellest kui kodumaalt lahkusin... vaikselt on hakanud igatsus tekkima oma tavapärase elu järele. Tahaks oma vannituba, oma kööki, oma voodit ja omi inimesi... tahaks helistada ja jutustada lihtsalt tunde omadest asjadest. Tahan seda kõike aga mitte veel nii palku, et koju tagasi hakkaksin minema. Siin ju on ka omamoodi tore, eriti nüüd kui sain 13 ööd järjest tööd teha ja igapäevaselt 12 tundi. Sellest aga pisut hiljem, räägin ennist vahepeal toimunust lühidalt, et saaksite aimu mu tegemistest.

Kes eelnevat postitust on lugenud teab, et alustasin tööd Au Pairina ühele 9. aastasele poisikluttile. Selle poisiga oli ikka tükk tegemist, et teda ohjes hoida. Kõik meil valatult ei jooksnud, kuid sain hakkama siiski. Samal ajal kui seda kraaget kantseldasin igapäevaselt käisin ka tööl Fish & Chips Deli's kus olin siin nö all rounder, st tegin kõike- kassapidaja, ettekandja, barista, võileivameister. Lisaks viilutasin sinki ja müüsin pallijäätist ning valmistoitu. Seal töötasin u neli kuni viis vahetust nädalas. Tavapärased  töönadald olid nii, et nädala sees läksin 9st hommikul delisse tööle kus olin 14ni ja peale seda sõitsin kella 15ks poisile kooli järgi ning tegelesin temaga u kella 19-20ni. Nädalavahetustel olin tavaliselt tööl kella 14st kuni 21ni.

Nüüdseks on viimased kaks töökohta minevik koos linnaelu ja meluga. Pakkisin oma asjad kaks nädalat tagasi esmaspäeval ja tulin ära kusagile mille nime isegi ei tea. Töötan oliivifarmis kombaini peal. Minu ülesandeks on raputada oliivipuid ja veenduda, et oliivid kombainist traktori treilerisse saaksid. Ühel ilusalt varahommikul kui päike tõuseb üritan teha ka kombainist pilti, siis saate aru millest räägin ja kuidas asi toimib. Kirjeldan lühidalt seda monstrumit siis järgnevalt - hästi suur ja valge ning kannab nime Kolossus. Sõidame kombainiga nii, et puud läbivad kombaini keskelt. Minu mõlema käe all on kaks pisikest unna mida edasi tagasi liigutades liigutan kombaini keskel olevat kahte suurt rulli millel on valged väljaulatuvad pikad pulgakesed mis ringikujuliselt vähehaaval edasi liiguvad ja puult oliive maha raputavad. Oliivid kukuvad puudelt lintidele mis kannavad oliivid korviksestesse ja siis taaskord lindile kus nende tee lõppeb läbi toru väljudes traktori kastis. Öösiti seda protsessi tundide viisi järjest vaadates on see igatahes parim unetekitaja. Üsna uduseks võtab pildi nii mõnelgil korral tööpäeva jooksul. Õnneks istun kombainijuhiga ühes kabiinis (seljakuti) ning jutustamine on see mis ärkvel hoiab.

Nagu ülal sai ka mainitud siis raputan oliive iga öö ja 12 tundi järjest. Eile oli meil kahe nädala jooksul esimene vaba päev, järgmised vabad päevad saame munakoksimis pühal mil naasen siis loodetavasti kolmeks päevaks tagasi tsivilisatsiooni Perthi linna. Väga kaugel tsivilisatsioonist see farm siiski ei ole, esimesse linnaossa (Joondalup) sõitmiseks tuleb läbida umbkaudu 80 kilomeetrit millegagi. Muidugi siin farmis olles suutsin lasta end kellelgi närida nii, et kintsud ja kael on täiesti täpilised. Sügelevad kuramused ja ära ka ei lähe. Apteekergi ei teadnud kes või mis mulle kurja tegi, kuid andis mulle kreemi ja allergia rohtu, ehk loodetavasti ma siis selle pärast siit ilmast ära ei lähe ;)

Mis siis veel... auto ostsin vahepeal - jäin Fordile truuks ning ostsin vana kolaka mis ilmselt Euroopas kannaks nime Sierra. Viimased kuud on möödunud suhteliselt igavalt, pole käinud pole teinud. Kord käisin Mandurah's krabisid püüdmas, teine kord käisin heategevusüritusel kus iiri poiss oma õlgadeni ulatuvad juuksed leukeemiahaigete toetuseks maha ajas. Muidugi autot sain ka juba remontida korra. Ühel ilusal soojal päeval otsustas juhi poolne küljeaken lihtsalt, et ta ei taha enam kinni minna. Sain taas kolmsada taala otstarbekalt ära kulutada. Ükskord sain pildile ka, vist. Pole postkastist küll veel midagi leidnud, kuid peale automaatset kiiruskaamera sähvatust tuleb ilmselt kannatlikumalt oodata. Nii palju siis veel, et ma ei reisi enam üksinda. Kaaslaseks on üks eesti poiss kellega tutvusin siis eelmises farmis töötades. Hetkel oleme viimased kolm nädalat elanud-töödanud 24/7 koos, seega eks näha ole kui kaua me koos reisime kui sellise tempoga jätkame. Hetkel on minuga siis kõik hästi ja olen üsna õnnelik, kui välja arvata siis see pisikene koduigatsus pisik mis mu hinge viimasel ajal pugenud on.

Soovin siis tagant järgi ka kõikidele "Palju õnne!" erinevate asjade puhul mis ma mööda lasknud olen. Õnnitlen siis kõiki iganemise puhul, isadeks ja emadeks saamiste puhul ja kõikidel muudel puhkudel samuti! Endiselt üritan siis end kokku võtta ja teile rohkem siia midagi kirjutada. Järgneval kahel kuul ma ilmselt oma harjumusi ei muuda kuna see on see periood mil peaksin veel oliivides töötama- siis lihtsalt pole mul midagi kirjutada peale selle, et käisin taas tööl ja tulin koju pesema-magama.

Muidugi tänan ka kõiki selle eest kes mind aeg-ajalt meeles peavad ja ikka huvi tunnevad mu käekäigu järele. Kui ma nii laisk lohakas ei oleks, siis vastaksin teile igakord kui kirjutate, kuid netis käin jätkuvalt enamus ajast töö ajal ja telefoniga. Lihtsalt niiiii tüütu on kirjutada telefoniga kui nii palju on kirjutada :) ise teate ju ütlust - loll kes vabandust ei leia - vabandus oli see praegu :) Kallistused kõikidele!


P.S Meil hakkab külmaks minema ja ma pole üldse päevitunud.

KT